Vabal tunnil

"No küll sa oled lahke," muigas Miseria, kuid tõukas end siiski seljatoest eemale, pöörates selja Joshua poole. Pakkumine oli küll pisut veider, aga samas teadis naine, et ta ei suutnud ise endal korsetti pooltki nii tugevalt kinni tõmmata, kui ette nähtud oli.

Joshua muigas kavalalt ning sidus paelad lahti. Ta tõmbas paelu ühtlaselt koomale, nii kõvasti, kui ta seda suutis ja sidus siis paelad uuesti kinni. "Ütle, kui sa hapniku puudusest minestama hakkad," Lausus ta muiates.

Miseria käsi sulgus ümber pingi seljatoe serva ning naine hoidis hinge kinni kuni paelad uuesti kinni seotud olid. Alles siis hingas ta nii sügavalt sisse kui sai ja naeratas viivuks, pöörates end uuesti mehe poole. "Jään elama."

"Ei, päriselt ka, ütle," sõnas Joshua veidi tõsisemalt. "Minesta, minesta, minesta," korrutas ta mõtes. Siis ta saaks tüdrukut kätel kanda.

"Kõik on korras," kinnitas naine pisut hääbuva naeratusega. Nii nõrk ta küll näida ei tahtnud, et mehele tunnistada, et ta pea päris korralikult ringi käis ja hingamine üpris võimatu oli.

"No ma võin selle äkki veel enam koomale tõmmata," pakkus Joshua muigega.

"Jah, et ma ikka kindlasti.." alustas naine ärritunult, kuid see ajas ta pea vaid rohkem ringi käima. "..Ära minestaks.." lõpetas ta pominal ja vajus järgmine hetk teadvusetult kokku.

Joshua haaras hetkekski kõhklemata neiu sülle ja tõmbas kiirelt ta korsetti paelad lahti. Kui ta oli korseti neiult seljast tirinud, võttis ta Miseria mugavalt sülle ning hakkas ühika poole kõndima, neiu pidi mõnda aega pikali olema. Ja kui kui pehme oli ta nahk.

Kuigi korseti eemaldamine muutis hingamise oluliselt kergemaks, ei tulnud neid siiski teadvusele. Miseria tajus kellegi käsi enda ümber ning nende soojus mõjus veelgi uinutavamalt.

Joshua astus ühika uksest sisse ja suundus oma toa poole. Ta avas selle, astus sisse ja pani neiu oma voodile lebama.

OT: Kas ma teen uue teema ka?

OT: Jah.