Vabal tunnil

Miseria vajus ühele pingile istuma ja kirtsutas korraks nina, kui korsett liialt soonima hakkas. Neid vahetas asendit pisut mugavama vastu ja hingas sügavalt sisse, vaadates ringi. Väljas oli üpriski soe ilm ja päike muutis ta olemise veel palavamaks, kui see pika seeliku tõttu niigi oli, kuid oma lemmikriietusest ta loobuda ei kavatsenud. Missy toetas selja vastu pingi seljatuge ja sulges silmad, ümisedes vaikselt lõbusat viisijupikest.

Justin ei loobunud oma tavapärasest riietusest ka palava ilma tõttu. Tal olid jalas mustad teksad, nende peal needitud vöö, seljas kandis nooruk musta t-särki, millel oli kelti sõlm. Loomulikult ei puudunud ka must nahast randmerihm tema vasaku käe ümbert. Päikseprille Karayan ei kandnud, palavust ta ei kartnud. Oli ju tuli tema element. Noormees kõndis mööda pargiteed, kuni jõudis pingini, mille oli hõivanud üks mustlanna. See Joshi ei häirinud, ta võtis istet, koukis taskust suitsupaki ja tõstis ühe sigareti oma huultele. Ilma tulemasinata süütas ta selle ning nautis kopsudesse roomavat tubakasuitsu.

Miseria avas samme kuuldes silmad ja heitis pilgu saabunud noormehele, kes temale küll suuremat tähelepanu ei pööranud. Õrnalt muiates otsustas Missy ka omalt poolt mitte mingeid pingutusi tutvuse loomiseks teha ja sulges taas silmad, ümisedes vaikset viit edasi.

Joshua nautis oma suitsu ning heitis hetkeks pilgu enda kõrval istuvale neiule. Tema seelikule, pihale, rindadele: "nice," muigas Josh mõtteis. Nooruki pilk liikus edasi, neiu kaelale ja siis näole. Täitsa küps õun.

Viis katkes taas ja Miseria avas silmad, kergitades huvitunult üht kulmu. "Lõpetasid?" küsis neid vähese iiri aktsendiga, huuled taas muigeks kaardumas. Naine oli üpriski harjunud end saatvate pilkudega ja seetõttu ei teinud ta ka otsesest jõllitamisest suurt numbrit. Vaba maa, tehku, mis tahab.

"Ei," vastas Joshua ning vaatas edasi puurides silmadega neiu näojooni. Huvitav millised ta jalad veel olla võisid. Mustlannad olid Joshi meelest metsikud ja äärmiselt paeluvad tüdrukud. Kohe kindlasti olid nad temperamentsed.

Ka Miseria teine kulm kerkis, kui ta pisukese üllatusega meest silmitses. Enamus kutte kohkusid sellest küsimusest ja pöörasid pilgu ära, aga tema.. Missy kasutas võimalust ja heitis omakorda korralikuma pilgu mehele. Pole paha, pidi naine mõtteis tõdema.

"Nüüd olen lõpetanud," vastas Joshua ja pööras pilgu ära tõmmates oma suitsu edasi. Kuna ta oli vasaku käeline hoidis ta ka oma suitsu vasakus käed. Õrn muje nooruki näolt ei kadunud, see ei kadunud peaaegu kunagi. Ta sättis end mugavamalt pingile istuma tegemata teist nägugi sellest, et ta mustlanna kõrval istus. Tal oli ükskõik, tema mõtles kõigist ühtemoodi.

Miseria viis pilgu tagasi mehe näole ja noogutas nõustuvalt. "Mina ka," sõnas naine pilku enda ette viies. Missy juurdles mõtteis, mis mehe võime võis olla. Äkki luges veel mõtteidki.. Naine muigas kergelt ja viis pilgu tagasi mehele.

"Tundub, et veel mitte," muigas Joshua, hääles kajamas selgesti eristatav kesk inglismaa aktsent. Ta pööras oma kavala muigega pilgu uuesti neiu näole.

"Sa oled britt," märkis Miseria, eirates esialgu mehe kommentaari. Kuigi nojah.. ega see eriline üllatus polnud, sest kool asus siiski Šotimaal. Alles siis mõistis ta, mida võõras öelnud oli ning pööras trotslikult pilgu uuesti enda ette.

"Ei, tegelikult ei ole," muigas Karayan ja piidles neidu oma pilkupüüdvate silmadega. Ta kustutas suitsu ning viskas selle prügikasti. Seal juures ei pööranud ta pilku neiult.

Muidugi.. Aktsent ei tähendanud ju kohe rahvust. Miseria ise oli ju iiri aktsendiga ja päritolult mustlanna. Kuigi tuleb tõdeda, et ka romaani aktsent lõi üpris tihti välja. "Igatahes oled sa kohalik," märkis Missy ja viis pilgu viivuks mehele, suutmata silmi tema omadelt eemaldada.

"Ei, mitte päris," muigas Karayan kavalamalt. "Siit saarelt olen küll. Seda jah," lisas ta lihtsalt selleks, et neius enam mitte segadust tekitada. Ta silmitses tüdruku erksaid rohelisi silmi. Huvitav, mida need endas küll peidavad.

"On aru saada," sõnas Miseria pisut hajameelselt ja pööras siis vastu tahtmist pilgu ära. Oli asi temas või läks õues üha palavamaks. Missy hingas taas pisut sügavamalt sisse, eirates pitsitavat korsetti.

Josh pööras ka oma pilgu mujale, seda aga aeglaselt. "Ninakal tüdrukul nimi ka on?" küsis Josh õrritavalt.

Miseria pilutas pahaselt silmi, kuid otsustas siiski esimesel päeval kohe mitte tülidesse sattuda. "Miseria," sõnas neid siiski tõrksal toonil.

Josh oleks tahtnud naerda, kuid hoidis end tagasi. Neiu pahameel oli häälest kosta. "Meeldiv," märkis noormees, kui ta viimaks ilma naerma purskamata midagi öeldud sai. "Oled väga õnnetust külvav inimene?" küsis nooruk norimise eesmärgil.

"Kui vaja, siis jah," sõnas Missy pilku mehele viies. "vaata ette, äkki muundan su kärnkonnaks," hoiatas neid pisut kergemal toonil.

"Ära nii õel ole, printsesse on tänapäeval raske leida," lausus Josh ja manas omale nukra näo, mis ta uskumatult hästi välja tuli. Kuid peagi see kadus ja noormees muigas taas oma kavalat mujet.

Miseria muigas samuti ja manas ette mõtliku ilme. "No olgu.. seekord pääsed," otsustas neid lõpuks. "Sa pole mulle endiselt oma nime öelnud."

"Sa pole küsinud," lausus Josh kavalalt ja silmitses neidu huviga. Huvitav, kui pingule seda korsetti veel tõmmata annaks.

"Tutvustamine käib üldiselt nii, et üks osapooltest ütleb oma nime ja teine vastab enda omaga, kas tead?" rääkis Miseria õrna muigega. Nagu lapsega räägiks..

"Ma ei palunud sul end tutvustada, ma lihtsalt küsisin, et kas sul on nimi," muigas Josh. Ei ta ei andnud alla nii kergelt. Samas ta võis riskida sellega, et neiu keeldub temaga nüüd rääkimast. Vaevalt, tütarlaps oli selleks liiga kangekaelne.

Miseria ristas pahaselt rinnal käed, tunnistama siiski mehe võitu. Seda oli ta ju tõesti küsinud.. "Kui nii, siis nii," sõnas neid.