Uus

Joshua oli mustlasneiu oma voodile asetanud ja vaatas teda nüüd kavalalt muiates. Õrnalt silitas ta tüdruku põske ja kaela.

Puudutus tõi Miseria viimsestki unest välja ning neid avas aeglaselt silmad, kulm koheselt kortsu tõmbumas. Sellest ta sai aru, et ta pikali oli.. Aga kus oli siis taevas, kui ta ometigi väljas oli olnud? "Kus ma olen?"

"Minu toas," sõnas Joshua, kes istus voodi kõrval põrandal.

"Miks?" küsis Miseria kahtlustavalt silmi kissitades, pöörates pead piisavalt, et mehele silma vaadata.

"Sest sa minestasid ja ma eeldasin, et oleks hea, kui sa natuke pikali oled," vastas nooruk.

"Ei. Sa eeldasid, et sul on minule kergem ligipääs kui ma juba mugavalt su voodis leban," sõnas Miseria kavala muigega.

Joshua muigas: "seda ka jah."

"Kahju siis, et ma sulle pettumuse valmistama pean," sõnas Miseria istukile tõustes.

"Kahju jah," sõnas Josh ning piidles tüdrukut ennast liigutamata.

"Sa oled enesekindel," sõnas Missy kergelt muiates. Üks asi, mis teda meeste juures võlus. Hetkel oli veel lihtne valvet üleval hoida - Joshua oli temast ohutus kauguses. Samas ei suutnud Miseria end sundida lahkuma. Mitte veel.

"Olen," sõnas Joshua. "Ma oleks võinud lasta sul kauem lämbuda ja su siis vägistada, aga ma ei teinud seda. Kas see teeb minust hea inimese?" küsis moormees.

"See teeb sinust inimese," muigas Miseria. Ta polnud kunagi vägistajaid inimsoo vääriliseks pidanud.

"Aga ma võin endiselt olla ka halb inimene," muigas Joshua.

"Võid. Minu võimuses pole sind keelata," sõnas Miseria.

Joshua muigas ning toetas oma pea voodi äärele.

"Arvad, et nii avaneb parem vaade?" küsis Missy kergelt naerdes.

"Ei, hetkel ei arva ma midagi," sõnas Joshua.

"Hetkel," kordas Miseria kerge muigega ja heitis siiski uuesti voodile pikali. Peapööritus polnud päris üle läinud veel ja ta otsustas mitte uuesti minestamisega riskida.

Joshua silitas neiu kätt. Nii siidjas nahk, täiesti vastupandamatu.

Miseria kergitas pisut kulme, viies pilgu mehele. "Mida sa teed?" küsis naine muiates, tõmbamata kätt siiski eemale.

"Silitan su kätt," muigas Josh ja jätkas sõrmega mööda Miseria käsivart üles-alla vedamist.

"Jah, ma näen," sõnas Missy naerdes. "Miks?"

"Sest sul on pehme nahk," sõnas Josh, nagu see oleks iseenesest mõistetav ja küsimus oleks rumalalt kõlanud.

"Või nii.." muigas Miseria. "Tänan komplimendi eest," lisas naine pilku uuesti laele pöörates, sulgedes mõne aja pärast silmad. Oli see väga vale, et Joshua puudutus läbi ta keha õrnu värinaid saatis?

Peagi jättis Joshua järgi ja vaatas mustlannat tähelepanelikult.